TEADLIK ARENG
Tee sisemise tarkuseni
Et Sinu tänased unistused oleksid homme Su argipäev!
~Usu, et Sa oled imeline. Ainuüksi sellepärast, et oled NAINE. ~
~Ürgvana teadjanaine elab vahemaailmas, mõistusemaailma ja müüdimaailma piiril~
Clarissa Pinkola Estesi raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega“ on kuulnud pea iga naine. Maailmas on kümneid tuhandeid naisi, keda see raamat on puudutanud, raputanud, toetanud ja inspireerinud. See on naistejuttude raamat, mis pakub teeviitu. Sügavate ja metafoorsete mõistulugude kaudu avanevate arhetüüpide lahtipõimimine võimaldab meil vaadata iseenda ürgse naiselikkuse sügavamatesse soppidesse. Tõsi, see raamat ei ole kergete killast. Puudutab see ju meie selliseid hingetahke, mis sügavad ja omased... aga samas tänapäevase elu kiirkäigu juures unustuse hõlma vajunud. Ning seetõttu ei juletagi neile alati otsa vaadata. Tundlik koht on.
​
Öeldakse, et mõni raamat võib olla kaaslaseks mõneks õhtuks, mõni aga kogu eluks. See raamat on just selline, mis sobib eluaegseks kaaslaseks. Hea on teda ikka ja jälle lahti võtta. Ta puudutab alati õigest kohast. Toob meie tähelepanusse meie endi sisemised jõud, mis meid ja meie elu edenemist pärsivad. Juhendab, kuidas jätkata oma teed enesest, maast, lastest, loomadest, õdedest, armastajatest ja meestest hoolimise poole.
Lood erutavad, toovad olulise pealispinnale. Nad ei sunni meile midagi peale. Kuulamine hingekõrvaga on see uks, mille kaudu me muinasloosse sisse astume. Et hing ise võiks kuulata oma juhiseid ja teada saada seda, mida tal maises elus vaja võib minna.
Vähe on uksi, mis viivad Ürgnaise maailma, aga need uksed on otsimist väärt. Kui sul on sügav hingearm, siis see ongi uks. Kui sa tead ennemuistset lugu, siis on seegi uks. Kui sa armastad taevast ja vett nii palju, et sa neist eemalolemist taluda ei suuda, siis ongi see uks. Kui sa igatsed sügavamat, täisverelisemat, tervemat elu, siis see on sinu uks.
​
Muinasjutud on oma olemuselt mitmekihilised. Neid võib lugeda kui põnevat ja kaasahaaravat sündmuste käiku, mis tegelastega juhtub. Aga võib valida vaadata ka teistsuguseid kihistusi. Metafoorseid peegeldusi elu kohta, naise hingeelu toimimise põhialuseid, arhetüüpseid vorme. Ühe loo kõik tahud – tegevused ja tegelased – võivad olla kõik meie endi sisemaailma osad. Ega seda ise oskakski alati näha, Clarissa tõlgendused raamatus avavad ja aitavad mõista neid sügavamaid arhetüüpsemaid kihistusi.
​
​
​
Inimesed käivad psühhoterapeudi, psühholoogi või psühhoanalüütiku juures, et oma hinge korrastada. Sellepärast analüüsitakse oma unenägusid või käiakse kunstiteraapias. Loetakse saatust tarokaartidelt, tantsitakse, lauldakse, lüüakse trummi, käiakse erinevatel kursustel, luuletatakse või süttitakse palvetest. Pajatus on ka omamoodi arstirohi. On nendel lugudel vast vägi sees! Ja nad ei sunni meile mitte midagi peale. Me ei pea tegema muud kui vaid kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis hakkavad toimima iseenesest.
​
Clarissa sõnul saab naisterahvaste raugevat elujõudu uuesti üles õhutada vaid „naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes“. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku hingeelu ilmutama. Traditsiooniline psühholoogia on liiga mannetu, kui peab sügavamalt käsitlema seda, mis on naisterahvale tähtis. Tema arhetüüpset, vaistlikku, seksuaalset ja tsüklilist omapära, tema vanuselisi iseärasusi, tema arenguteed, naiselikku tarkust ja loovusetuld.
​
Jutud lükkavad liikvele meie siseelu. See on iseäranis tähtis juhul kui seesmine elu on hirmu meelevallas, kinnikiilutud või nurka surutud. Jutud panevad adrenaliini pulbitsema, näitavad väljapääsuteed, õpetavad laskumist või mäkketõusu ning mure küüsist vabanemist. Nad raiuvad meie sisemiste müüride sisse kaunid väravad, mis juhivad meid armastuse ja teadmise juurde. Selle juurde, mis juhatab meid tagasi meie tegeliku sisemise eluterve elu juurde, nii et hakkame taas tundma ühendust oma ürgse olemusega.
​
​
Muinaslugu soovitab meile, et kõige paremini saame algteadvuse sügavikke kogeda siis, kui me ei lase end liiga palju ega ka liiga vähe võluda, kui me ei tunne liiga suurt aukartust ega pole ka liiga küünilised. Igal juhul koputavad muinasjutud naise sisima hingekoja uksele ja annavad õpetust elu keerdküsimuste kohta.
Need on ennemuistsete naiste saladusi kandvad õpetusjutud julgusest, naiselikust tarkusest, hingerikkustest, armastusest, suhetest, loovusest, armastusest oma hinge vastu, oma varjatud osadest, vaistust ja oma tajude teritamisest, kojujõudmisest oma hingetunnetuse juurde, sünnipärasest elujõust, seksuaalsusest, häbist, saladustest ja paljust muust, millest naise elu koosneb.
​
​
​
Liikudes edasi mööda muinasjuttude, müütide ja pajatuste rada, viivad need meid aina sügavamale naiseomaste teadmiste valda. See pole alati lihtne tee ja raamatuga töötades võib nii mõnigi kord kogeda tahtmist raamat käest panna.
​
Lood võivad olla kui nugaterav pilguheit iseenda sisemusse. Nad on otsekui elu kireleek, mis annab ilustamata edasi kogu tõe, et julgelt ja kõrvalekaldumatult seista ees oleva sihi eest. Nad viivad meid õige sügavale, näidates armutult valgust kõige tundlikumatesse ja valgustkartvamatesse kohtadesse ja esitavad väljakutse kasvuks ja muutusteks.
​
Lugude maagia
Väljakutse kasvuks
Me võime avastada, et oleme lubanud hukka saada oma kõige südamelähedasematel unistustel, sihtidel ja lootustel. Et me oleme lasknud oma loomejõe kinni kasvada ja täis saastada. Et me järame ikka ja jälle mälukaotuse konti, unustades selle, mis tähtis ülesanne meil elus pooleli oli. Et me ei võta aega oma hingekoju minekuks, kuigi veame juba ammu jalgu järel, meie nahk kuivetub ja silmad on väsimusest krõllis ja meie tissi otsas tolknevad surnud tited – need on meie mõtted, kodused tööd ja tegemised.
Selliste lugude eesmärk ongi meile judinad peale ajada ja ihukarvad püsti tõsta, et me oleksime tähelepanelikud ja oskaksime hoiduda ja lausa pageda selle eest, mis meie ürgsed loomusunnid tõkestab, meie loova väljenduse kinni keerab! Nagu Clarissa ütleb – ei sisim ega väline maailm pole ainult õnneliku trallitamise paik. Me peame õppima seda, mis meie sees peab edasi elama ja mis peab surema. Isegi kõige paremates maailmades vajab hing aeg-ajalt värskendamist!
​
Nende valusate tõdemustega iseendas silmitsi seistes võib tekkida kiusatus alla anda. Aga pidagem meeles, et just neil hetkedel liigume me lähemale oma hinge sisimatele igatsustele, oma tõele ja väele. Just nüüd tuleks end kõigest hingest sellele protsessile pühendada. Suutmine välja kannatada seda, mida me näeme, kujutab endast elujõu allikat. See juhib meid tagasi meie süvaloomuse juurde, mis on meie mõtete ja tunnete hoidja ning tegudele õhutaja.
​
Kõik vigastused on parandatavad, kõik me haavad on kinniõmmeldavad. Sellest vaatepildist algab kõik. Algab sisemine kasv ja muutumine. Kes suudab selle välja kannatada, sellele antakse edasi suuri hingerikkusi! Et säilitada oma sidet ürgsega, tuleb meil enese käest küsida: „Mis see on, mida tahan just mina?“ Läitkem taas oma hingetuli, sisemine tahtmine põleda: kirest, sõnadest, ideedest, ihast – ükskõik mida me tõeliselt armastame!
​
Clarissa raamat on värskendav kui suvine vihm ja toitev kui must muld. Lugedes muistseid lugusid, niisutades neid oma silmaveega, naerame need õitsele ja naerame iseennastki õitsele. Siis tunneme, kui hästi need lood ravivad. Just nii õpime neid õiges kohas ja õigel ajal teejuhtidena kasutama. Need pajatused on arstirohi, hingepalsam ja teejuht.
Ürgnaise hingevalgus
​
Mehhikos räägib rahvasuu, et naised kannavad eluvalgust. See valgus ei asu naise südames ega ta silmadetaguses, vaid hoopiski tema munasarjades. Munasarjade tarkus tuleb ihusügavusest, mõistusesügavusest ja hingesügavusest, ühendusest meis elava Ürgnaisega.
Meis on kustumatu iha ühineda oma ürgusega. Ilma Ürgnaiseta tunneme end rahutult. Nii me alustame oma ürgsuseotsinguid, sest meis on igatsus sisemise ühenduse järele. Oma hinges oleme tuttava hinguse juba ammu ära tundnud. Oma sünnipärase vaistuga teame, et meie endi sees on liigatanud miski võimas, miski tähtis.
Ürgnaine on juba ammu saatnud meid varjuna meie teel. Oleme püüdnud talle vastu ulguda veel enne, kui oleme õppinud kõnelema ta keelt. Veel enne, kui teame täpselt, kelle kutsele me vastame. Ta ootab ja julgustab meid. See on meie sisima, ürgse ja instinktiivse loomuse ime. Päriselt teadmata teame me ometi. Ilma et silm selgesti seletaks, teame, et teispool meie ego piire on olemas imeväärne ja armastav vägi ja võim. Kõige sügavamas sisimas tunneme me seda. Ja isegi kui me oleme seda kasvõi põgusalt tunda saanud, soovime me hullupööra, et see kogemus jätkuks.
Clarissa ütleb, et nii nagu ürglaaned oma loomadega, on ka ürgnaine väljasuremisohus. Nii nagu on rikkumata metsik loodus meie planeedi pealt kadumas, nõrgeneb ka meie arusaamine meie sisemisest ürgloomusest. Naise loomus on loomupäraselt vaistlik, aga meie hingelaadi kiputakse kultuuri poolt vormima, algkujust võõrandama, et seda nö hea tooniga kooskõlastuvasse vormi suruda. Ürgnaise soov on juhtida naisterahvast tagasi ta loomusunniliste ja ürgsete tunnete juurde.
​
Ürgvana teadjanaine elab vahemaailmas, mõistusemaailma ja müüdimaailma piiril. Ta elab kohas, kus naise hing ja hundi hing kokku saavad – see on paik, kus naise mõistus sulandub vaistudeks, kus sisim hingeelu väärtustab ta argielu. See on koht, kus naine hakkab huntidega kaasa jooksma.
​
See vahemaailm on sõnulseletamatu paik, mille me kõik ära tunneme, kui teda omal nahal tunda saame. Aga ta muudab muudkui kuju, kui keegi püüab teda kirjeldada. Ta varjundid libisevad käest... Ainuüksi luule, muusika, tants või muinaslugu suudavad seda tabada. Sinna pääseb läbi lugude, läbi sügava meeliskluse, tantsu, visualiseerimise, palvetamise, laulmise, trummilöömise, loova tegutsemise, mõne kunstiliigi harrastamise või mistahes muu teadlikult intensiivse toimingu kaudu.
​
Suurem osa naisi ei karda seda, et meie hinge ja vaimu ürgvägi meid varjuna saadab. Pigem himustavad nad seda taasühinemist. Aga on naisi, kes kardavad minna sügava teadmise loomusunnilist ja vaistlikku teed, mis muudaks nad hulljulgeteks vabamõtlejateks. Aga seda pole neil põhjust karta. Ürgnaist ei ole vaja peljata. Ürgnaisega ühenduses olemine ei tähenda pere ja maiste kohustuste eest pagemist. Oma sisemisele ürgsusele otsa vaadates oleme me võimelised märksa teadlikumalt oma igapäevaelu elama, hoolitsema pere, tööde ja kohustuste eest. Üks imekspandavamaid asju sellel pühendumisteekonnal on see, et oma sisemisi protsesse läbi tegev naine jätkab samal ajal oma tavalist elu välismaailmas. Ta armastab oma kallimaid, hoolitseb laste eest, paneb toitu lauale, otsib ilmekaid sõnu, tegeleb oma töö või loominguga... täidab kõiki oma argiülesandeid, olles samal ajal vaimuilma kaugetel ja mõttesügavatel rännuteedel.
​
Samuti peljatakse, et olles spontaansed, kasutades oma vaistu ja sisemisi loomusunde, oleme me kontrollimatud, „plirts ja plärts“. Spontaansus aga ei tähenda tarkuse puudumist. Me suudame vahet teha, mis on sobiv ja mis mitte. Nagu ka ürgsus ei tähenda mõistuse puudumist, see tähendab loomuliku elu elamist. Clarissa ütleb: „Ürgloomulikkus tähendab oma piiride tundmist. See tähendab hinge kindlat ja uhket kohalolekut omaenda ihus. See tähendab kõnelemist ja tegutsemist omaenda nimel. Eneseteadlikkust. See tähendab tuginemist naisterahva kaasasündinud vaistule ja meeleteravusele ning oma elurütmist kinnipidamisele. Niisamuti tähendab see oma koha leidmist ja eneseväärikat esinemist. Ning muidugi raugematut eneseteadvustamist.“
​
​
Ürgnaine on ühtlasi nii sõber kui ema kõigile neile, kes on eksinud teelt. Kõigile neile, kes vajavad õpetamist. Kõigile neile, kes murravad pead elu mõistatuse kallal ja kes otsivad õnne laias laanes või kondavad kõrbes.
​
Et teda leida, selleks on naisel vaja pöörduda tagasi oma loomuliku eluviisi juurde, oma sügavaima teadmise juurde. Suund on alati sissepoole – omaenda töösse, omaenda siseellu, sügavasse sisemisse urgu. Ürgnaine esindab kõike, mis tuleb loomulikust, loomusunnilisest maailmast. Ta sisaldab kõiki instinkte ja naisele vajalikke teadmisi. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidja, kes seisab selle eest, et meie hinged saaksid loomulikul viisil kasvada ja saavutaksid neile omase sügavuse.
​
Naisterahva hinges põleb kustumatu igatsus Ürgnaine üles leida, talle juurde pääseda ja teda armastada. Need, kes on Ürgnaise endas üles leidnud, püüavad teda igati hästi hoida ja mitte enam kaotada. See ühendus paneb meid tegutsema sügavama sisetunde järgi. Ürgnaiselikkuse toel puhkeb meie loominguline elu õitsele, eluseosed saavad tähenduse ja sügavuse ning asuvad toetama tervist, suguelu ja loovust; meie töö ja mäng leiavad elus oma õige kooskõla. Nii hingestame me ürgsusega oma igapäevast tööd, loomingut, kätetööd ja südamevilja, kodust elu, suhteid teiste inimestega, oma priiust, õigusi ja kohustusi.
Ürgnaiselikkus mitte ainult ei leia toitu kõikides maailmades, vaid see toidab kõiki maailmu. Ja meie maailm on loodud meie eludest, meie naerust, meie nutust ja meie kontidest. See maailm on loomist väärt! Niisiis peab naine raputama aeg-ajalt oma hundinahka, astuma taas uhkel sammul sisemistele radadele ja kinnitama vaistlikke teadmisi. On tähtis naiselikke loomusunde toita, kosutada ja varjata, et nad isegi kõige kitsamates kultuuri- ja perekonnaoludes ning hingeseisundites ei langeks hingehalvatuse ohvriks. Et nende olemus jääks seotuks sügavate ja ürgsete loomusundidega.
​
Meis elab vana teadjanaine, Ürgnaine. Ta ütleb meile sosinal ette sõnu ja talitusviise ning meie käime nende järgi. Tal on paljugi, mida meile näidata. Me kõik võime olla uhked oma eluteel saadud armide üle ja kinnitada oma kuulumist ennemuistsesse armiliste nägudega sõsarkonda. Käigem ikka ja alati oma teed.
​
Ärgem kulutagem aega vihastamise peale! Ennekõike olgem kavalad ja kasutagem oma naiselikku nutikust. Olgem julged ja kannatlikud, nagu see naine „Poolkuukaru“ loost, kes õpib pettepiltidest läbi nägema. Ära lase väikese tikumüüja kombel põlevatel tikkudel ja kaunitel unelmakangastustel end hullutada. Ära lase kuldsel tõllal iseennast unustama ahvatleda ja punastel kingakestel end hullumiseni tantsitada.
​
Jää endale kindlaks ja sa leiad inetu pardipojana need imeilusad luiged, kelle hulka sa kuulud. Puhasta saastast oma loomejõgi, et võiksid ilmale tuua oma ideepojad ja loometütred. Otsekui kätetu piiga luba oma südamel end süvametsadesse laskumistest läbi juhtida. Kogu otsekui La Loba kokku oma kondid ja ärata need loitsuga ellu!
​
Anna andeks nii palju, kui suudad! Unusta vähe ja loo palju! Harjuta end oma vaistu sisehääli kuulatama, õpi küsimusi esitama, olema uudishimulik, nägema, mis näha on, kuulma, mis kuulda on, ja käima selle järgi, mida sa õigeks pead.
See, mida täna teed, pärandatakse tulevikus su järglastele naisliini pidi. Su tütretütarde tütred tuletavad sind hea sõnaga meelde ja – mis kõige tähtsam! – käivad su jälgedes.
​
Artikkel ilmus ajakirja Sensa 2016 jaanuarinumbris.
​
Vaata ka: Jutu- ja meditatsiooniõhtud raamatuga: Naised, kes jooksevad huntidega
​